Head tarkusepäeva kõigile õppijaile ja õpetajatele! Loe artiklit: Värvime aknad kultuuripärandiks — linaõlivärvi väärtus
Head tarkusepäeva kõigile õppijaile ja õpetajatele!
Täna on paslik päev avaldada üks tavapärasest pikem kirjatükk, mis on meie restaureerimiskeskuse juhataja Andrus Rehemaa mõtisklus sellest, mida meil on linaõlivärvist ja sellega värvimisest õppida.
Head lugemist!
Täna on paslik päev avaldada üks tavapärasest pikem kirjatükk, mis on meie restaureerimiskeskuse juhataja Andrus Rehemaa mõtisklus sellest, mida meil on linaõlivärvist ja sellega värvimisest õppida.
Head lugemist!
Värvime aknad kultuuripärandiks — linaõlivärvi väärtus
Minu elus on mõned korrad ette tulnud, et 1. septembri tarkusepäev möödub akent restaureerides. Kui kõik muud tööd on akna peal tehtud, ootab ees lõpliku viimistluse andmine — värvimine. Eesti ehitustraditsioonid on meile selleks andnud parima värvitüübi puidu värvimiseks — naturaalse linaõlivärvi. Linaõlivärviga akende värvimine pole mitte ainult üks mu lemmikremonditöid, vaid üks lemmitegevusi üldse. Selles on koos traditsioonilise materjali kasutamise looduslähedus, kultuuripärandi hoidmine ja arhitektuuri ilu. Kõik see kokku on üks viis, kuidas näha millegi oma kätega tehtu valmimise imet ja tunda koduhoidmise tunnet.
Erilist rahuldust pakub ka see, kui saab nautida kunagi varem ise õigete võtetega restaureeritud akna hooldamise selget loogikat. Ei peagi alustama mingi kummaliselt käitunud värvitüübi vaevalise eemaldamisega, vaid saab toetuda meistrite sajandite vältel saadud kogemusele: kui linaõlivärv on kulunud, siis lahtine osa tuleb maha lükata ja mis on kinni, selle võib üle värvida. Linaõlivärvi eri põlvkonnad teevad koostööd. Ja ring algab uuesti. Värske värvikiht on esialgu noor ja kirgas. Siis algab loomulik vananemine, kuni kulub taas selliseks, et on tekkinud hea aluspind uueks värvimiseks. Selline vaistlikult arusaadav värvimise, kulumise ja ülevärvimise käik on eelmise sajandi keskpaigast alates keemiatööstuse toodetud paljude värvitüüpide puhul pahatihti kaduma läinud. Kuid kunagised materjalid ja teadmised on alles ja kasutusvalmis.
Tõepoolest, linaõlivärvi tsüklid tähendavad seda, et pidevalt on meie ümber korraga noori, keskealisi ja vanu värvikihte ning värvi noorus tundub kestvat ebaõiglaselt lühikest aega... Eks seda loodusseadust on inimesel ka mujal peale ehitamise ja remonditööde olnud raske taluda. Kuid see loodusesarnane eluring ja pideva kordamise potentsiaal ongi kultuurile omane tunnus. Ka nii esmapilgul praktilised ja emotsioonitud asjad, nagu värv ja värvimine võivad sellisel juhul olla kultuuripärandi osa.
Kuigi linaõlivärvi põhikoostisosad on alati samad: kuumtöödeldud linaõli ehk värnits ja pigmentaine, oskasid värvi kohapeal kokkusegavad värvimeistrid linaõlivärvi omadusi vastavalt vajadusele kohandada. Arvestades aluspinda, värvikihi asukohta, selle eesmärki ja esteetilisi nõudeid, on kasutatud eri omadustega värnitsaid, pigmente ja vähesel määral muid lisaaineid. Kasutati linaõlipõhiseid kruntimisviise, pahtleid, kitte ja looduslike vaikudega õlilakke. Kõik need võimalused lubavad kohandada värvikihi nakkuvust, tugevust, läiget, kulumiskindlust, vajalike kihtide arvu ning värvikulu — ja viimasega koos ka värvimistööde hinda, mis on alati oluline olnud.
Kaasaja parimad linaõlivärvivalmistajad, näiteks Rootsis ja Saksamaal, on linaõli ja värnitsa ning pigmentide omadusi põhjalikult tundma õppinud. Teadusuuringud ja tänapäevani säilinud vanade meistrite teadmised ja värvimistavad lubavad valmistada erinevate omadustega linaõlivärve, mis sobivad eri aluspindadele ja kasutuskohtadesse. Ka näiteks linaõliroostekaitsevärve, sest linaõlivärv on ka traditsiooniline metalli- ja plekk-katusevärv. Ja see kõik põhineb ühel teaduslikult tõestatud looduseimel — linataime seemnest pressitud kuivaval õlil.
Iga kultuurinähtus vajab oma klassikat. Klassiku tunnuseks on lihtsal alusel seisev võime suureks mitmekesisuseks, ajaproovile vastupidamine, ja võime pidevalt luua uusi lugusid enese ümber. Traditsiooniline linaõlivärv on ennast sellisena tõestanud ja väärib kohta meie elavas ehituskultuuripärandis.
Andrus Rehemaa
restaureerimiskeskuse juhataja ja
säästva renoveerimise infokeskuse Tartu ühenduse juhatuse liige
Minu elus on mõned korrad ette tulnud, et 1. septembri tarkusepäev möödub akent restaureerides. Kui kõik muud tööd on akna peal tehtud, ootab ees lõpliku viimistluse andmine — värvimine. Eesti ehitustraditsioonid on meile selleks andnud parima värvitüübi puidu värvimiseks — naturaalse linaõlivärvi. Linaõlivärviga akende värvimine pole mitte ainult üks mu lemmikremonditöid, vaid üks lemmitegevusi üldse. Selles on koos traditsioonilise materjali kasutamise looduslähedus, kultuuripärandi hoidmine ja arhitektuuri ilu. Kõik see kokku on üks viis, kuidas näha millegi oma kätega tehtu valmimise imet ja tunda koduhoidmise tunnet.
Erilist rahuldust pakub ka see, kui saab nautida kunagi varem ise õigete võtetega restaureeritud akna hooldamise selget loogikat. Ei peagi alustama mingi kummaliselt käitunud värvitüübi vaevalise eemaldamisega, vaid saab toetuda meistrite sajandite vältel saadud kogemusele: kui linaõlivärv on kulunud, siis lahtine osa tuleb maha lükata ja mis on kinni, selle võib üle värvida. Linaõlivärvi eri põlvkonnad teevad koostööd. Ja ring algab uuesti. Värske värvikiht on esialgu noor ja kirgas. Siis algab loomulik vananemine, kuni kulub taas selliseks, et on tekkinud hea aluspind uueks värvimiseks. Selline vaistlikult arusaadav värvimise, kulumise ja ülevärvimise käik on eelmise sajandi keskpaigast alates keemiatööstuse toodetud paljude värvitüüpide puhul pahatihti kaduma läinud. Kuid kunagised materjalid ja teadmised on alles ja kasutusvalmis.
Tõepoolest, linaõlivärvi tsüklid tähendavad seda, et pidevalt on meie ümber korraga noori, keskealisi ja vanu värvikihte ning värvi noorus tundub kestvat ebaõiglaselt lühikest aega... Eks seda loodusseadust on inimesel ka mujal peale ehitamise ja remonditööde olnud raske taluda. Kuid see loodusesarnane eluring ja pideva kordamise potentsiaal ongi kultuurile omane tunnus. Ka nii esmapilgul praktilised ja emotsioonitud asjad, nagu värv ja värvimine võivad sellisel juhul olla kultuuripärandi osa.
Kuigi linaõlivärvi põhikoostisosad on alati samad: kuumtöödeldud linaõli ehk värnits ja pigmentaine, oskasid värvi kohapeal kokkusegavad värvimeistrid linaõlivärvi omadusi vastavalt vajadusele kohandada. Arvestades aluspinda, värvikihi asukohta, selle eesmärki ja esteetilisi nõudeid, on kasutatud eri omadustega värnitsaid, pigmente ja vähesel määral muid lisaaineid. Kasutati linaõlipõhiseid kruntimisviise, pahtleid, kitte ja looduslike vaikudega õlilakke. Kõik need võimalused lubavad kohandada värvikihi nakkuvust, tugevust, läiget, kulumiskindlust, vajalike kihtide arvu ning värvikulu — ja viimasega koos ka värvimistööde hinda, mis on alati oluline olnud.
Kaasaja parimad linaõlivärvivalmistajad, näiteks Rootsis ja Saksamaal, on linaõli ja värnitsa ning pigmentide omadusi põhjalikult tundma õppinud. Teadusuuringud ja tänapäevani säilinud vanade meistrite teadmised ja värvimistavad lubavad valmistada erinevate omadustega linaõlivärve, mis sobivad eri aluspindadele ja kasutuskohtadesse. Ka näiteks linaõliroostekaitsevärve, sest linaõlivärv on ka traditsiooniline metalli- ja plekk-katusevärv. Ja see kõik põhineb ühel teaduslikult tõestatud looduseimel — linataime seemnest pressitud kuivaval õlil.
Iga kultuurinähtus vajab oma klassikat. Klassiku tunnuseks on lihtsal alusel seisev võime suureks mitmekesisuseks, ajaproovile vastupidamine, ja võime pidevalt luua uusi lugusid enese ümber. Traditsiooniline linaõlivärv on ennast sellisena tõestanud ja väärib kohta meie elavas ehituskultuuripärandis.
Andrus Rehemaa
restaureerimiskeskuse juhataja ja
säästva renoveerimise infokeskuse Tartu ühenduse juhatuse liige
Kirjuta esimene kommentaar