Kolmandat põlve plekimeistrid — Restaureerimiskeskus

Kolmandat põlve plekimeistrid

PTF Arssin OÜ on asutatud 1997. aastal Tartus. Arssin on vana mõõtühik, mis võrdub 71 cm-ga. Plekitahvlid olid ka omal ajal mõõdus arssin × 2 arssinat.
Oma äriga alustasid isa Vello Krela ja poeg Jaan Krela 1990. aastate lõpus, kui nende tööandja lõpetas tegevuse. Tööriistadega sai teha mitterahalise sissemakse ja asutada äriühing. Praegusel ajal isa enam katusele ei roni, kuid endale vajaminevad aknaplekid – torupõlved – valmistab ta ikkagi ise.

Järjepidevus
Plekitööteadmised on läinud isalt pojale edasi koostegemise, mitte teadliku pärandamise kaudu. Ega Jaan otseselt plekksepaks saada tahtnudki. Kuna aga isa töökoda asus tema kooli ja ujumistrenni lähedal endises Eesti põllumajandusakadeemia klubis, veetis Jaan vaba aja isa töökohas ning õppiski märkamatult ka tulevast ametit. Sel ajal plekkseppi Eestis ei koolitatud ja põhitõed said selgeks just tööd tehes. Ehitus nagu kogu elu on pidevas arengus ja nii käib õpiprotsess aina edasi. Samamoodi oli isa omal ajal ise õppinud oskused enda isalt ja onult. Seega tegutsevad plekimeistrid Krelad kolmandat põlve.

Vello Krela on katuse pannud Niguliste kirikule, Tartu raekoja tornile ja tähetornile. Ka Tartu ülikooli peahoone ja Pauluse kiriku torniplekk on Arssina meeste pandud. Päris palju töid tehakse Soomes, sest ühest Arssina meeste kvaliteetsest katusest läks seal sõna lendu ning nüüd on lahetagused tööotsad sagedased.

Plekk
16.–17. sajandil kasutati esinduslike hoonete (kirikute, losside ja härrastemajade) katuse katmiseks raudplekki, kuid siiski ainult väga piiratud ulatuses. 18. sajandilgi oli see harvaesinev materjal. Alles 19. sajandil hakati kasutama plekk-katust kõrgklassi elamute ja avalike hoonete kõrval märkimisväärses ulatuses ka muude ehitiste juures.

Valtsimine on peen käsitöö.
Katusepleki kiirele levikule 19. sajandil aitas kaasa mitu tegurit. Valtsitud pleki tootmise meetodid arenesid sedavõrd, et see materjal muutus võrdlemisi odavaks ja võis vanema, sepistatud plekkplaadi välja tõrjuda. Plekk oli sobilik materjal tolle aja arhitektuurile omaste madalakaldeliste katuste katmiseks ning linnades aitas plekk-katuste üha laiemale levikule kaasa nende tulekindlus.

Vanu katuseid remontimas ja välja vahetamas käies on Kreladel kogunenud suur plekinäidiste kogu, mis annab aimu ka tootjatest. Enamik enne sõda Eestis paigaldatud katuseplekki pärineb Inglismaalt. Näiteks on väga paljude Tartu Karlova linnaosa majade katuseplekil haakrist, mis ei tähenda mitte natsisümbolit, vaid inglaste toonast firmamärki.

Plekikauge inimese jaoks on suurim mõistatus see, mis vahe on valts- ja profiilplekil. Tehkem selgeks: profiilplekile on tehases sisse pressitud kivi-, eterniidi- vm muster ja see materjal kinnitatakse enamasti katusekruviga. Viimasel ajal on hakatud tootma ka Klassiku-nimelist profiilplekki, mis jäljendab valtsplekki.
See on kindlasti parem variant kui tavaline profiilplekk ainuüksi sellepärast, et kinnituskruvid on ilmastikuolude eest kaitstud. Valtsplekk seevastu on aga plekitöötlusviis, mille puhul on plekitahvlid omavahel valtsidega (ühekordse või topeltvaltsiga) seotud, st kinni löödud. Leidub nii risti- kui ka pikkupidiseid valtse.
Asjatundmatu võiks seda samuti valtsplekk-katuseks nimetada, kuid valtsimisest on asi kaugel.


Kahe pleki põhierinevus on kasutusvõimalustes. Profiilplekk sobib uutele majadele, st katustele, kus on vähe korstnaid ja mis on igati siledad. Samuti sobib profiilplekk (sh nn Klassik) suurema kaldega katustele, sest väikse kalde puhul ei ole sellega võimalik teha veekindlaid üleminekuid. Valtsplekki saab seevastu kohandada igat liiki katusele. See on originaallahendusi võimaldav plekitöötlusmeetod: katus tehakse maja järgi, mitte vastupidi.

Plekitahvlid ja silikoon

Plekitahvli mõõt on enamasti olnud suhtega 1×2. See ei ole olnud niimoodi ilu ja harmoonia pärast, vaid vanasti ei lubanud tehnoloogia suuremas mõõdus tahvlit teha. Vana maja puhul kipuvad muinsuskaitsjad ja kunstiajaloolased nõudma autentsuse tagamiseks samasugust jaotust. Mida rohkem aga on ristvaltse, seda suurem on lekkeoht. Näiteks Soomes ei nõuta restaureeritavate hoonete puhul enam ammu vana mõõdu järgi plekitahvleid. Kui on vaja välja vahetada üksnes osa katust ja vana tahvelplekki jääb alles, on loomulik, et paigaldatav plekk peab olema samas mõõdus. Ent kui välja vahetatakse kogu katus, kasutatakse enamasti siiski pikka plekipaani. Iga ristvaltsi all peab olema laud; mida väiksem on katusekalle, seda tihedam peab olema laudis, vastasel korral vajub katus läbi, kui sellele kohale astuda.
Tartu plekksepad Niguliste kiriku taastamistöödel. Vasakult neljas Vallo Krela

Samamoodi tuleks üle vaadata, kas uute sarikate puhul tasub nõuda vanade töövõtete järgimist – omavahel tappidega liitmist. Tänapäeval on uusi ja paremaid materjale, mida on lihtsam paigaldada ja mis tagavad tugevuse. Enam ei paigaldata ju plekki tsinkimata naeltega, kuigi veel 1990. aastatel oli see levinud viis. Muinsuskaitse eesmärk on üllas ja tegevus vajalik, kuid praktilisust silmas pidades võiks lubada rohkem kasutada praegusaja töövõtteid ja -materjale. Koopiad ei ole alati mõistlikud ega ka mitte ilusad, liiatigi on vana kopeerimine enamasti tellijale kulukam.

Parandamine
Kui miski ebaõnnestub, ei maksa kohe meelt heita. Mõistlik töötegija võtab parandamist vajava koha lahti ja teeb uuesti – ebaõnnestumisest järeldusi tehes. Õige ei ole aga see, kui töömehed tulevad oma ehitatud läbilaskvat katust parandama silikooniga. See ei ole mitte pleki peale määrimiseks, vaid valtside vahele mõeldud tihendusaine.

Varem ehitati umbes 80% katustest ühekordse valtsiga ja korralikult tehtud töö kestab siiani. Seega ei saa öelda, et ühekordne valts on halvem kui kahekordne – vahe on paigaldajas. Mõeldes sellele, et nõukogude ajal ei olnudki silikooni, mida valtside vahele panna, on säilinud ja vettpidavad katused küll väga hästi ehitatud.

Vaskplekk on kinnitatud tsingitud kruviga, kuid need materjalid ei sobi kokku.
Üldiselt peaks kõik vead parandama kas töö käigus või garantiiajal. Teiste tehtu parandamine on tüütu ja sellele on väga raske garantiid anda, sest iial ei või teada, kas kõik kohad said korralikult üle vaadatud.



SOOVITUSI

1. Asjatundjale nõuande eest makstud raha on hästi kulutatud. Kokkuvõttes aitab see säästa, sest ümbertegemine on väga kallis ja ebameeldiv töö. Tartus võiks nõu küsida OÜ-st Haspo (Aavo Ossip) ja OÜ-st Kuubik Projekt (Preet Russak).
2. Tuleb silmas pidada, et mida pehmem (õhem) kattematerjal ja väiksem katusekalle, seda tihedam peab olema laudis. Püstloodis katusele võib panna laudu isegi 10–15 cm vahega, juhul kui projektis ei ole kirjas teisiti.
3. Kaks kõige tähtsamat asja katuse juures on veepidavus ja tuulutus. Nende pealt kokku hoida ei tohiks.
4. Tsingitud plekk-katus tuleb üle värvida, sest siis on tsingikiht ilmastikuolude eest kaitstud. Värvimisega tuleks oodata vähemalt kaks aastat, kuid enne kümmet aastat tuleks see kindlasti ära teha. Odavama, ehkki mitte nii hea variandina võib kasutada tehases värvitud plekki.
5. Katuse garantiiaeg peaks olema vähemalt viis aastat.
6. Tingimata tuleks omanikul ehitajaga sõlmida kirjalik leping, milles on kirjeldatud kõik tööd, et omanikul oleks teada, mille eest ta maksab.
7. Vaskkatuse puhul peab jälgima, et kinnitused oleksid roostevabast materjalist või vasest. Tsingitud kruvisid ja
klambreid ei tohi kasutada, sest vask ja tsink ei sobi kokku (tekib galvaaniline paar).
8. Plekist detailide tihendamiseks kasutatav silikoon ei tohi mingil juhul olla happeline, kuna see hakkab plekki söövitama ja roostekahjustused on kiired tulema. Sobib ainult neutraalne silikoon, mastiks või valtsiõli.

Vasakpoolne katus on kevasti soojustatud ja puudub tuulutus, seega on jääpurikad kerged tekkima.

Tutvu ka plekk-katuse hooldamise koolitusega, mida viib läbi Jaan Krela.

* Artikkel pärineb MTÜ Säästva Renoveerimise Infokeskuse Tartu ühenduse poolt 2016 välja antud ja Postimehe vahelehena ilmunud Vana Maja erilehest

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: